Vesinikperoksiid, mida keha loomulikult ja lakkamatult toodab, aitab aeroobsetel (headel) bakteritel kasvada, tal on oluline roll immuunsüsteemi töös, ainevahetuses, kilpnäärmetalitluses, suguhormoonide tootmisel, ta stimuleerib interferooni (viirusevastane aine) tootmist, laiendab südame ja aju veresooni, reguleerib glükoosiomastavust suhkruhaiguse korral.
Vesinikperoksiid aitab reguleerida rakkudeni jõutava hapniku hulka.
Kõik elavad organismid vajavad teatud kogust vesinikperoksiidi, et võidelda haigustega ja olla terve. Kiire vooluga jõed sisaldavad rikkalikult vesinikperoksiidi, just seetõttu maitseb allikavesi värskemalt ja puhtamalt. Aeglaselt liikuv, seisev vesi on suurepärane pinnas erinevatele bakteritele, sest ta sisaldab vähe hapnikku.

Ema rinnapiimas on suur hulk vesinikperoksiidi, eriti rohkesti aga esimeses nn ternespiimas. See on üks esmaseid põhjuseid, miks rinnapiim stimuleerib lapse immuunsüsteemi ja ainevahetust.
Vesinikperoksiidil on oluline osa looduses, eriti tähtis on ta taimedele. Vihmavesi sisaldab väheses koguses vesinikperoksiidi, kuid kui värske on õhk ja kui roheline on rohi peale vihma! Taimede kastmiseks sobib vihmavesi palju paremini kui kraanivesi.
Kuid seoses kasvava õhusaastega reageerib suur hulk vesinikperoksiidi õhus olevate toksiinidega ja ei jõua maapinnale.

Meie atmosfäär peaks ideaalis sisaldama 20% hapnikku, eriti saastunud piirkondades on see aga vaevalt 10%. Ka kraanivees on hapnikku vähe, sest torudest läbi voolates ei puutu vesi kokku õhuga, tihti on veele ka lisatud kloori, mis on hapniku hävitaja.
Igaüks teab, et Maad ümbritseb osoonikiht. Osoon koosneb kolmest hapniku aatomist (O3). Osoon (O3) tekib kui ultraviolettkiired Päikeselt puutuvad kokku Maa atmosfääris oleva hapnikuga (O2). Ultraviolettkiired lõhustavad hapniku molekuli (O2) kaheks üksikuks väga reaktiivseks hapniku aatomiks (O) ja seejärel liituvad omavahel kolm aatomit, moodustades osooni O3. Kuna O3 on raskem kui O2, „kukub“ ta alla Maa poole ja kohtub atmosfääris oleva veeauruga. Osoon ei ole eriti stabiilne, tegelikult loovutab ta päris kähku ühe oma aatomitest veele (H2O) ja tekibki vesinikperoksiid (H2O2).

Vesinikperoksiid avastati aastal 1818 prantsuse keemiku Louis-Jacques Thenard (1777 - 1857) poolt. Vesinikperoksiidi nimi peaks tegelikult olema vesinikdioksiid. Tema keemiline valem on H2O2- see on vee (H2O) molekul ühe lisa hapniku (O) aatomiga. Prantslased kutsuvad teda Eau Oxygenee- hapniku vesi.

Vesinikperoksiid kui ravim

Dr Edward Rosenow (1875 – 1966) avastas, et H2O2 on ohutu, efektiivne, mikroobe ja viiruseid hävitav ühend. Seda avastust hakkas farmaatsiatehastele tutvustama Rosenow sõber, katoliku preester ja keemiaõpetaja Isa Wilhelm. Rosenow avastus oli huvitav ja intrigeeriv, aga kuna H2O2 on odav ja looduslik ühend, mida ei saa patenteerida, siis ravimitootjad ei olnud ega ole siiani huvitatud selle turule toomisest, sest puudub igasugune rahategemise võimalus ja millegi nii efektiivse ja odava avalikustamise puhul läheksid nii mõnedki farmaatsiafirmad pankrotti.

Üle 170 aasta tagasi, kui India oli veel Briti koloonia, leidsid sealsed tohtrid, et vesinikperoksiid, lisatuna joogiveele, ravib erinevaid haigusi lihtsast nohust kuni tõsiste tõbedeni nagu koolera ja malaaria. Peagi aga keelustas Briti ravimiamet vesinikperoksiidi tarvitamise fabritseerides lugusid aine kahjulikkuse kohta.
On kaks vesinkperoksiidi ravimeetodit, suukaudne ja veenisisene.

Enamus haigusjuhtumeid allub väga hästi vesinikperoksiidi suukaudsele manustamisele. Praktika on näidanud, et parimaid tulemusi on andnud erinevad ravikuurid. Veenisisese meetodi puhul võetakse teatud hulk veeniverd, rikastatakse see väga madala kontsentratsiooniga vesinikperoksiidiga, ja tilgutatakse veeni tagasi.
Briti arst T.H.Oliver oli esimene, kes kasutas raviks vesinikperoksiidi veenisisestamise meetodit. Esimese maailmasõja ajal ja veidi peale selle lõppu levis kopsupõletiku epideemia. Vesinikperoksiidi kasutamine veenisiseselt andis häid tulemusi ja oli peamine ravim selle haiguse puhul.
Sellest ajast alates on vesinikperoksiidi terapeutilisi omadusi uuritud üle kogu maailma erinevates riikides, Suurbritannias, Saksamaal, Itaalias, Kanadas, USA-s, Jaapanis, Kuubal.

1950-ndatel aastatel juhtis Dr. Reginald Holman katseid, kus vesinikperoksiidi lisati vähkkasvajatega rottide joogivette. Kasvajad kadusid täielikult 15-60 päeva jooksul.

1960-ndatel aastatel hakkasid Euroopa arstid määrama vesinikperoksiidi ravi oma patsientidele ja varsti aktsepteeriti vesinikperoksiidi meditsiinimaailmas Saksamaal, Venemaal ja ka Kuubal. Vaatamata laiaulatuslikele positiivsetele tulemustele, paljudelt Briti arstidelt, kes püüdsid kasutusele võtta osooni- ja vesinikperoksiidi ravi, ähvardati ära võtta tegutsemislitsentsid.

Tänapäeval, vaatamata aastakümnete jooksul toimunud efektiivsele ravile, käsitletakse hapniku- ja vesinikperoksiiditeraapiat kui „eksperimentaalset“. Praeguseks on meditsiiniajakirjades avaldatud ligi 8000 artiklit osooni- ja vesinikperoksiiditeraapiast, iga kuu lisandub sellele 50-100 uut kirjutist. Tuhandeid ja tuhandeid on fakte lausa uskumatutest tervenemistest, kuid meditsiiniüldsus on otsustanud sulgeda silmad-kõrvad ja ignoreerib seda uskumatult lihtsat ja odavat raviviisi selle asemel, et lahendada tervishoiu probleem.

Üle 15000 Euroopa arsti, loodusravi arsti ja homöopaadi kasutavad igapäevaselt osooni- ja vesinikperoksiidiravi miljonite patsientide tervendamiseks. Suurbritannias on vähemalt 500 arsti, kes riskides kaotada litsents, kasutavad ravimiseks osooni- ja vesinikperoksiiditeraapiat.
19.saj. tuntud keemik Louis Pasteur avastas, et pisikud, viirused jne, mitte ei tekita haigusi vaid õigemini nad otsivad keskkonda, kus kõige paremini paljuneda- ja need on hapnikust ilma jäetud kehad.

Meie keha koosneb 70-80%veest ja vee massist 89% on hapnik. Seega, keha sisaldab 62%-71% hapnikku.
90% kogu kehal vajaminevast bioloogilisest energiast tuleb hapnikust. Inimene võib elada nädalaid ja kuid toiduta, palju päevi veeta, aga rohkem kui mõni minut hapnikuta ei ole võimalik elada.

Kui kehas ei ole piisavalt hapnikku, aeglustub ainevahetus, hapnik ei jõua rakkudeni, keha ei tule toime jääkainete ja mürkide eemaldamisega, suureneb kehakaal. Vähk saab alguse, kui normaalne rakk ei saa piisavalt hapnikku. Terved rakud on kaetud ensüümikihiga, millest üksik, oksüdantne, hapnikuaatom O1 ei saa läbi tungida. Kui hapnikutase langeb alla 40% vajaminevast, hakkab rakk „kääritama“ suhkrut selle asemel, et „põletada“ seda. „Käärimine“ toodab aga vaid vähese osa sellest energiast, mis on vajalik rakku ennast ümbritseva ensüümikihi tootmiseks. Vähk, bakterid ja viirused ei oma kaitsvat ensüümikihti ja oksüdeeruvad kokkupuutes O1-ga. Vähk tekib siis, kui rakk muutub oma elutegevuselt aeroobsest anaeroobseks. Hapnikupuudus ja keha happelisus käivad tavaliselt käsikäes. Mida erepunasem on veri, seda rohkem hapnikku ta endas kannab, mida tumedam veri, seda vähem on temas hapnikku. Asjad, mis võivad rakku füüsilisel tasandil kahjustada on hapnikupuudus, tasakaalustamata toitumine, traumad, mürgised kemikaalid, allergilised reaktsioonid, radiatsioon, infektsioon, parasiidid, bakterid, viirused jne.

Käärsool on vastutav ainevahetusjääkide ja toksiinide eemaldamise ja toitainete omastamise eest. Kui käärsoole seinad on kaetud tiheda roiskunud massi ja mürkidega, ei omasta meie keha piisavas koguses toitaineid, ka hapnikku mitte. Seedetrakti kaudu on hapniku omastamine 40% efektiivsem kui kopsude kaudu.
Hapnikuteraapia ei ole uus, teda on kasutatud edukalt paljude haiguste raviks, aga lihtsalt hapniku sissehingamisest ei piisa, sest ainult 15% sissehingatavast hapnikust imendub verre ja veri omakorda peab selle kandma rakkude ja kudedeni. Ainult siis kasvab kudedes olev hapniku hulk, mis omakorda hävitab kahjulikke baktereid, viiruseid, defektseid rakke, andes nii tervetele rakkudele ellujäämisvõimaluse ja kokkuvõtteks loob tugevama immuunsüsteemi.

Üks tähtsamaid avastusi, toetamaks hapniku tähtsust, pärineb 1931.aastast, mil Dr. Otto Warburg pälvis Nobeli preemia. Ta tõestas, et viirused ei saa paljuneda ja eksisteerida kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Ja seda seepärast, et viirused on anaeroobsed (elamiseks hapnikku mittevajavad). Tema väitel on vähi esmaseks tekkepõhjuseks rakkude hapnikupuudus: võta rakult ära 35% tema hapnikust 48-ks tunniks ja rakk võib muutuda kantserogeenseks (pahaloomulisi kasvajaid tekitav). Vähi rakud hävivad kokkupuutes hapnikuga. Ja mitte ainult vähi rakud vaid pea kõik toksiinid, bakterid, viirused, seened ja haigust tekitavad mikroorganismid hukkuvad kõrge hapnikusisaldusega keskkonnas. Nad lihtsalt ei saa elada hapnikurikkas kehas. Normaalsed rakud aga, mis vastupidiselt, saavad elujõu hapnikust, paljunevad ja paranevad hapnikurikkas keskkonnas.

Dr. Otto Warburgi, kahekordse Nobeli preemia laureaadi (Respiratoorsed ensüümid) tekst: "Esmane vähktõve põhjus ja vähktõve ennetamine" (link)

„ Sinu keha rakud, mis võitlevad infektsiooniga- granulotsüüdid- toodavad vesinikperoksiidi, et osutada kaitset mistahes sissetungivate organismide- parasiitide, viiruste, bakterite, pärmiseente puhul. Ükski muu keemiline ühend sellel planeedil ei ulatu oma tähtsuselt ligilähedalegi vesinikperoksiidile…“ Dr.William Douglass, Hydrogen Peroxide: Medical Miracle.