Selle asemel, et otsida universumi baasstruktuuri, on kvantfüüsika keskendunud väikseima algosakese leidmisele. On ehitatud suuri mehhaanilisi osakeste kiirendamise masinaid (C.E.R.N) ja soovitakse leida universumi algosakest.

Samas võiks tõstatada hoopis küsimuse, milline on universumi baasmuster, kas seda baasmustrit on võimalik näha ja mõõdistada, äkki see baasmuster baseerub geomeetrial ja fraktaalsel olemusel.
Viimane Ühendvälja Teooria baseerub just universumi fraktaalsel olemusel, mida on võimalik kirjeldada läbi geomeetria. (link1), (link2).
Vektoriaalne võrdsus (kuup-oktaeeder) kasvab 64 tahuliseks tetraeederstruktuuriks, mida võib pidada universumi fraktaalseks baasmustriks.

Geomeetrilised vormid kirjeldavad kõikide süsteemide kasvu ja integratsiooni
alates aatomitevahelisest vastastikjõust kuni galaktikate kuju ja struktuurini välja.

Kui me suhtleme geomeetriliste vormidega, suhtleme me ka nende informatsiooni mõjuväljadega. Nende energeetiline väli kiirgab sagedusel, mis on oma olemuselt sümmeetriline. Elades keskkonnas, mis on sümmeetriline (loodus) või ümbritsedes ennast teadlikult vormidega, mis kiirgavad sümmeetriat, hakkab toimuma vastastikune resonants inimese ja nende vormide vahel. Läbi sellise vastastikulise resonantsi hakkab inimese algne sümmeetriline struktuur taastuma.

Kuulates, vaadates või ümbritsedes ennast geomeetriliste vormidega muutub meie aju keemiline koostis, mis omakorda muudab meie mõttemaailma ja ka füüsilist keha.

Kui meie elukeskkond on sümmeetriline ja harmooniline, toodab meie keha kasvuhormoone, mis võimaldavad meil muutuda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.